Imeline savikrohv

19. juulil oli meie päev külatoas õppimist ja tööd täis. Suur osa kohaletulnutest õppis savikrohvi tegemist ja selle seintele kandmist, teine osa pani lakke servamata laudu.

Selgeks sai, et savikrohvi näol on ilmselt tegemist ühe odavaima viimistlusmaterjaliga. Selle tegemiseks oli vaja ainult 4 looduslikku komponenti: vett, savi, liiva ja linaluud. Vaja läks ka veidi erinevaid töövahendeid (kellud, liibid, hõõrutid). Kõige rohkem on selle töö tegemiseks vaja tahtmist. Seda viimast ja ka kõiki teisi asju meil jagus ning me saime oma toa seinad laupäeval krohvitud (isegi veidi rohkem kui plaanitud).

Kuna savikrohv tahab peale kuivamist ka veidi silumist (kellele siis paitamine ei meeldiks), siis pühapäeval said need seinad, mis teist krohvikihti ei vaja, svammiga üle „paitatud“.

Nüüd meie järjest ilusamaks muutuva toa seinad kuivavad umbes kaks nädalat ja siis kanname vajalikesse kohtadesse teise kihi krohvi. Seejärel õpime taaskord Meelikese juhendamisel tegema kaseiin- ehk kohupiimavärvi, millega krohvitud pinnad üle võõpame.

Aitäh kõigile osalejatele ja toetajatele ning muidugi kummardus Meelikesele! Pilte meie toredast päevast näeb siit.

Toaseinad 19. juuni hommikul:

Toaseinad 19. juuni õhtul:

Savikrohvi praktiline õpituba

Kohtumine jaamaülemaga

Kes on näinud viimasel ajal Läänemaal punase mütsiga raudteejaamaülemat? Meie, ilmselt parim osa Vidruka küla elanikest ja sõpradest :), saame tänasega öelda, et nägime ühte sellist tegelast Karuse raudteejaamas. Jaamaülemaks oli Meelike Naris, kes meid oma raudteejaamas vile ja punase lipuga vastu võttis.

See oli selline armas ning nostalgiline ringkäik ühes kunagises väärikas raudteehoones, millest tänaseks on saanud Meelikesele ning tema vahvatele kitsedele ime- ja omapärane kodu. Meelike on oma maja säästlike materjale ja ehitusviise kasutades renoveerinud. Ta on ehitanud tuppa rakettahju (taaskasutatud materjalidest), ennistanud vanu uksi ja põrandaid ning krohvinud seinu saviga. Ja just neid viimaseid, krohvitud seinu, me tegelikult uurima läksime. Loodetavasti saavad meie külatoad omale suve lõpuks sama väärikad seinad kui selles raudteejaamas, sest see käik innustas meid kõiki ise midagi ilusat mitte millestki tegema.

Plaanid said 19. juuliks kitsepiima maitstes (pean endalegi üllatuseks tunnistama, et sellel puudus absoluutselt igasugune kõrvalmaitse) ning imehead kohupiimakooki süües (Meelike teeb ise kitsepiima laapi kasutades kohupiima) jaamahoone köögis paika pandud. Igatahes tõotab tulla üks põnev õppimist ja tegutsemist täis päev.

Kahjuks lendas aeg jaamahoones liiga kiiresti ja jaamaülemal tuli jälle punane müts pähe panna, vilet vilistada ja meie bussile kollase lipukesega lehvitada, et ta ise rabasse murakaid otsima minna saaks.