Kes on näinud viimasel ajal Läänemaal punase mütsiga raudteejaamaülemat? Meie, ilmselt parim osa Vidruka küla elanikest ja sõpradest :), saame tänasega öelda, et nägime ühte sellist tegelast Karuse raudteejaamas. Jaamaülemaks oli Meelike Naris, kes meid oma raudteejaamas vile ja punase lipuga vastu võttis.
See oli selline armas ning nostalgiline ringkäik ühes kunagises väärikas raudteehoones, millest tänaseks on saanud Meelikesele ning tema vahvatele kitsedele ime- ja omapärane kodu. Meelike on oma maja säästlike materjale ja ehitusviise kasutades renoveerinud. Ta on ehitanud tuppa rakettahju (taaskasutatud materjalidest), ennistanud vanu uksi ja põrandaid ning krohvinud seinu saviga. Ja just neid viimaseid, krohvitud seinu, me tegelikult uurima läksime. Loodetavasti saavad meie külatoad omale suve lõpuks sama väärikad seinad kui selles raudteejaamas, sest see käik innustas meid kõiki ise midagi ilusat mitte millestki tegema.
Plaanid said 19. juuliks kitsepiima maitstes (pean endalegi üllatuseks tunnistama, et sellel puudus absoluutselt igasugune kõrvalmaitse) ning imehead kohupiimakooki süües (Meelike teeb ise kitsepiima laapi kasutades kohupiima) jaamahoone köögis paika pandud. Igatahes tõotab tulla üks põnev õppimist ja tegutsemist täis päev.
Kahjuks lendas aeg jaamahoones liiga kiiresti ja jaamaülemal tuli jälle punane müts pähe panna, vilet vilistada ja meie bussile kollase lipukesega lehvitada, et ta ise rabasse murakaid otsima minna saaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar